Täna, 15. mail on Valtu kooli kauaaegse direktori KALJU RAHU 90. sünniaastapäev.
Mäletame teda kui meest, kes oli väärikas, õiglane, soe ja alati kohal nende jaoks, kes teda vajasid. Ta oskas kuulata, mõista ja julgustada.
Sündinud Saaremaa vaikuses, kandis ta endas seda rahu ja tasakaalu, mida iga koolijuht vajab. Ta pühendas end Valtu koolile pea kogu oma elu – 36 aastat koolijuhina on rohkem kui amet, see on missioon.
„Minu tegevus koolijuhina algab 1964. a oktoobris ja kestab 2000. aastani. See kolmekümne kuue aasta pikkune etapp minu elus on olnud teguderohke, huvitav, vahel probleemide, vahel kordaminekuterikas, kuid mitte kunagi igav.
Kool oli minu jaoks koht, kus neid tahtmisi võis, olgugi läbi nõukaaja vaesuse ja ametkondade korruptiivsuse realiseerida. Nii on minu ettevõtmisel ja minu mõtete järgi toimunud kooli kapitaalremont (1967), ehitatud söerajaga staadion (1969), ehitatud kooliõuele mängudeväljak (1970), löödud kaasa eelsoojendusega väliujula ehitusel, ehitatud laudpõranda ja tribüüniga mängude väljak kooliaeda (1974).
Nüüd hakkan tööd tegema oma ametialase elu suurima ettevõtmise nimel – ehitada koolile juurdeehitus, mis võimaldaks koolil üle minna kabinetsüsteemis õpetamisele. Selle esialgu ulmelisena tundunud idee realiseerimiseks tuli kulutada uksi kodukolhoosis, rajooniasutustes kui ka haridusministeeriumis. Kõikjal jooksen oma ideede ja plaanidega vastu ehitajate defitsiidi ja materjalide limiitide puudumise betoonkõva müüri. Jääb üle ainuke võimalus leida ehitaja ja limiidid mujalt.
Pöördun kolhoosi juhatuse poole, püüdes neile selgitada, et ilma juurdeehituseta pole võimalik põhiharidust Valtus edasi anda, seda enam, et rajoonis on juba otsustatud meie õpilaste suunamine Kehtna ja Rapla koolidesse. Kolhoos näeb selles Valtu kolhoosi allakäiku ja otsustab oma ehitajad ja limiidid kooli jaoks käiku rakendada.
Külastan jällegi Haridusministeeriumi. Seekord võtab mind vastu aseminister, kurikuulus suure isamasõja veteran Arnold Meri, kes osutub sõbralikuks suhtlejaks. Saades teada, et ehitajatega ja limiitidega probleemid lahendame kohapeal, annab ta garantii maksimaalsele summale, mis ilma Moskvat asjasse segamata võimalik saada – 100 000 rubla.
Mäletan seda päikselist päeva 1974. a suvel tänaseni, kui garantiikirjaga Tõnismäelt alla astusin. Siit algavad minu ametiaja töörohkemad ja pingelisemad aastad, mil iga tööpäeva hommik algab ehitusplatsil, veendumaks, et töömehed kained ja ehitusmaterjalid olemas. Nii möödub kaks ja pool aastat. Rõõmupäev saabub 1978. aasta lõpupäevadel, kui juurdeehitus on valmis ja avamispidu peetud.“
„Arvan, et suutsin oma tööalased unistused ja ambitsioonid pikkade ametiaastate jooksul realiseerida ja nii jätta oma jäljed Valtu kooli arengulukku.
Täna kaheksakümne kahe aastasena neid ridu kirjutades on minu viimasest tööpäevast koolis möödunud juba 18 aastat. Mõeldes tagasi, kas mõni muu elukutsevalik peale keskkooli lõpetamist oleks minu elu elamisväärsemaks kujundanud? Ei tea! Elamisväärne oli ju seegi, mis valitud. Töö peab igaühele murede kõrval pakkuma ka rõõme. Minu töö minule pakkus.
Uue aastatuhande ja 21. sajandi esimene aasta jäi tähistama meie kolimist ja minu pensionile jäämist. Mure õpilaste, õpetajate ja kooli käekäigu pärast ei kuulunud enam minu ellu. See oli suur vabanemine. Elu pikim periood - palgatöö tegemise aeg - oli otsa saanud. Edasise elu sisuks saab toimetamine oma maalapil, rõõmu tundmine laste ja lastelaste olemasolust ning maailma asjade kulgemise jälgimine. Olen rahul, et suutsin selle, mida pensionipõlveks plaanisin, ellu viia.“
Kalju ei ehitanud ainult koolimaja – ta ehitas kogukonda. Me mäletame teda kui inimest, kes ei pidanud end tähtsaks, kuid kelle teod jätsid suure ja kestva jälje.